Näitused


"Eesti disain. Valgustid" (30.04.2011 - 04.09.2011)

Kunstvalguse edastamise probleemide ja valgustite loomisega on Eestis lähemalt tegelenud suur hulk kujundajaid, lisaks on see valdkond Eestis toiminud ka tootmisharuna, pakkudes nii tänuväärset materjali laiemate kohalikku disaini puudutavate nähtuste esitlemiseks.

Eesti valgustitootmise ja -kujundamise arengu tutvustamise raames on eksponeeritud valik nii spetsiaalselt tootmiseks kavandatud kui unikaallahendusena sündinud valgusteid, ulatudes puhtfunktsionaalsetest äärmiselt mänguliste lahendusteni.

Kohaliku valgustikujunduse alguspunktiks võib pidada 1930. aastatel siinsete arhitektide ja rakenduskunstnike poolt loodut, mis asetus valdavalt saksa ja rootsi päritolu kataloogidest või imporditud detailidest valgustite kõrvale. Spetsiifiliseks nähtuseks on ka keraamililsed lambijalad, mis olid õppeülesandeks Riigi Kunsttööstuskoolis ja mille tootmisega tegelesid ka mitmed tollased keraamikaettevõtted. Vahetult sõjajärgsel ajal andsid valgustikujundusse panuse väikesed ettetvõtted. Sarnaste tegutsemisvaldkondadega korral oli neist paljude saatuseks ühendamine.

1959. aastal liideti mõned neist plastmasstoodete katsetehaseks „Estoplast”, mille toodang hakkas määrama siinse elukeskkonna ilmet pikkadeks aastateks ja on muutunud omamoodi ikoonideks Nõukogude Eesti argikeskkonnast. Ajale ja kohale omaselt oli siinne kujundus kantud ratsionaalsest lähenemisest ja selgest funktsionaalsusest. Tüüpiliste ja levinud vormide ulatumine kõikjale on muutnud nende kohalolu tihti neutraalseks, peaaegu nähtamatuks. Loodetavasti aitab näitus Estoplasti mingil määral sellelt positsioonilt välja tuua.

Eraldi esilekerkivaks valgusega töötavaks kujundajaks on olnud juba 1960. aastate lõpust Mait Summatavet, kelle vormitöötlused valguse täpseks suunamiseks on tänaseni värsked. Erinevatest näituseprojektidest läbi aastate võib leida ka mitmete kujundajate eksperimentaalsemaid valgusteid.

1990. aastate eesti disaini üheks märksõnaks on kindlasti Tarmo Luisu valgustiseeria Basic, mille erinevad lambid muutusid kiiresti oma industriaalses lihtsuses väga populaarseteks kujunduselementideks. Eesti tänasele valgustidisainile on laiemalt omaseks jooneks mäng arhetüüpsete vormide ja tüüpelementidega, muutes valgustikujunduse väga mitmekesiseks maastikuks. Tüüpilise vormi nö vabastamine ja avamine on andnud mitmeid võluvaid lahendusi lühtrite kujundamisel. Mitmete valgustite puhul on keskse arhetüüpse komponendina kasutatud tavaline lambipirn andnud võimalusi hulgaks variatsioonideks. Oma roll on kindlasti ka leidobjektide kasutamisel ja taaskasutuse ideestikul, ärgitamaks dialoogi materiaalse maalima pidevalt tarbiva ja äraviskava, raiskava poolusega, vastandudes oma kohati veidi robustse esteetikaga masstoodetud ja kõrgviimistletud esemetele. Paljudest valgustinäidetest kasvab omakorda välja hübriidseid lahendusi, kus valgustil on kanda enam kui vaid valgusallika roll. Tegu on tihti skulptraalsete vormidega, mis toimivad nii funktsionaalsete, valgust pakkuvate kui iseseisvate objektidena.

Näituse eesmärgiks on tuua välja esiletungivamaid ja huvitavamaid valgustilahendusi, pakkudes nii äratundmist kui ootamatuid avastusi.

Kuraator: Kai Lobjakas

Näituse kujundaja: Jaana Jüris