Näitused


"Ehtekunstnik Haivi Raadik" (06.05.2011 - 03.07.2011)

Haivi Raadiku tee juhtivate ehtekunstnike hulka oli kiire ja muljetavaldav. Lõpetanud kunstiinstituudis metallehistöö eriala 1958. aastal, debüteeris ta juba järgmisel aastal vabariiklikul tarbekunstinäitusel. Seal esitatud kohrutatud käevõrud köitsid oma uudsusega niivõrd tähelepanu, et valiti Soomes toimuvale eesti tarbekunsti näitusele, mis kahtlemata oli noorele kunstnikule väga suureks tunnustuseks ja innustuseks. 

Haivi Raadik kuulub meie „kuuekümnendate“ põlvkonna ehtekunstnike avangardi esiritta, nemad pöördusid vormiuuenduste ja ehte tähenduse poole. Nii näiteks võib mitmeid Haivi Raadiku ehteid vaadelda kui iseseisvaid kolmemõõtmelisi väikevorme.

Haivi Raadiku impulsiivse ning emotsionaalse kunstnikuloomusega sobib kõige paremini sulatustehnika oma nüansirikka faktuuriga. Plastiline reljeefsus, pehme maaliline valguse ja varju mäng, aktsendiks diskreetsed vääriskivid (ehted maskide ja figuuridega, 1968) viitavad autori oskustele olla ühtaegu juveliir ja kunstnik. Järgnevad kümmekond aastat olid kunstnikule loominguliselt väga viljakad. Etapiliseks kujunes Haivi Raadiku 1969. aastal loodud ehtekomplekt „Kevad” (kullatud hõbe, korund), see on üks varasemaid looduskäsitlusi eesti ehtekunstis ja nõnda inspireeriv, et algatas terve suuna. Järgmise kümnendi alguse kaelaehted („Pihlakas“, „Kibuvits“, 1972; „Kukehari“, „Ploomipuu“, 1973) on suursugused hõbedasse jäädvustatud looduselamused. Kujundivalik laienes veelgi, kui ühtäkki ilmusid ehetesse pudulojused (auhinnad-kaelavõrud „Hobune“, „Lehm“ ja „Lambad“, kõik 1976). Ka nendes humoorikates ehetes domineeris kunstniku suurepärane materjalitunnetus. Kaelaehted ongi Haivi Raadiku loomingus püsinud tähtsal kohal algusest peale, eks ole ju kaelaehe kõige avaram territoorium ehtekunstnikule oma fantaasiate väljendamiseks.
Haivi Raadiku vormimängud tulevad kõige ilmekamalt esile sõrmustes püriitide ja malahhiitidega (1975), neid võib vaadelda kui skulptuure. Talle ainuomaselt sünteesis Haivi Raadik siledat hõbedapinda kivide loodusliku faktuuri ja kujuga, ühendades kaks erimaailma teineteist täiendavaks, kokkukuuluvaks tervikuks.

Haivi Raadiku ehetest õhkuv ajatu luksus, eneseväärikus, tehniline viimistlus ja isikupärane kunst on nauditav ning hinnatav ka tänapäeval, pakkudes nii taas- kui esmaavastust.

Kuraator: Merike Alber