Näitused


"Klassikud. Leesi Erm" (24.04.2004 - 13.06.2004)

Mõeldes Leesi Ermile mõtleme me koloriidilt säravatele, teostuselt artistlikele vaipadele, kangastele ja neis jäädvustunud poeetilis-lüürilisele meeleolule. See eripära on iseloomulik nii kunstniku suurtele piltvaipadele kui ka rafineeritud kodukultuuri teenindavaile tekstiilidele. Sellise eripäraga fikseeris kunstnik oma silmapaistavalt ainulaadse koha eesti tekstiilikunstis ning selliselt eristus ta ka oma generatsiooni teistest esindajatest.

(Inge Teder, Klassikud. Leesi Erm. Kataloog 2004)

 

Kuuekümnendad olid eesti tarbekunstis uuenduste aeg. Just sel ajal alustas Leesi Erm katsetusi uute materjalide, tehnikate ja ootamatult erksate värvide segamisega. Vill ja lina koos kunst-kiududega, traditsiooniline põimetehnika koos heegeldamise, kudumise, punumisega, lisandina udusuled, jõhv, sisal, metall-ja hõbeniidid, pärlid olid tema väljendusvahendid. Võrdse edukusega lõi Leesi Erm vaipu rahvuslikul (“Muhu” I ja II, 1958; ”ENSV. Suvi”, 1960; “Rohelus”, 1975) ja looduse teemal (“Kolhoosimotiiv”, 1962; “Lillepaviljonis”, 1962; “Põhjapõdrad”, 1965; “Matsalu”, 1962; “Sinilind”, 1966) kuid selle kõrval leidsid kasutust tema vaipade dekooris ka teaduse sümbolid (“Mateeria”, 1962; “Dekoratiiv”, 1963).

Mitmekülgse haridusega Leesi Erm on õppinud Riigi Kunsttööstuskoolis tekstiili, Tallinna Pedagoogiumis naiskäsitööd ja täiendanud end Tartu Naisühing Kutsekoolis eksternina kanga kudumises. Siit saadud oskused võimaldasid kunstnikul oma vaipu ja kangaid ise teostada.

Koos Mari Adamsoni ja Ellen Hanseniga oli Leesi Erm vaieldamatult eesti tekstiilikunsti teerajajaid. Üle paarikümne aasta andis Leesi Erm oma teadmisi edasi Eesti Kunstiakadeemias noortele tekstiilkunstnikele.

 

Näitus annab ülevaate Leesi Ermi (1910–1989) ligi 50 aastat kestnud loometeest. Eksponeeritud on 38 vaipa ja 30 kangast, vanim 1939. aastast ja viimane aastast 1988.

Kuraator: Anne Tiivel

Kujundaja: Helle Gans