Minu album:
Lilian Linnaksit (s. 1929) tunneme eelkõige ehte- ja metallikunstnikuna, ent tema karjäär sai alguse hoopis lambidisainerina tehases „Estoplast”, kus noore kunstniku kavandatud moodsaid valgusteid tootma hakati. Need piimklaasist kuplitega lambid, mis rippusid aastakümneid meie kodudes, on tänaseks saanud eesti disainiklassikaks. Samasugust sobitavuse teemat on kunstnik kasutanud mõnikord ka ehte puhul – näiteks kaksikehted omavahel sobivatest ripatsitest, neid passib kanda keti otsas koos või eraldi. Lilian Linnaks kasutab väga erinevaid materjale ja tehnikaid talle ainuomasel viisil ning see teeb tema loomingu kindlalt äratuntavaks. Lilian Linnaksi ehted on tehtud hõbedast, tihti kullatud hõbedast, poolvääriskivi tonaalsus haakub ehte vormiga ja see varieerub punasest pruunini või on hoopis suitsuselt kumav hallikaspruun. Märkimisväärne osa Lilian Linnaksi loomingus on seinaplaatidel, kuid ta on teinud ka küünlajalgu, vaase ja kausse. Siin on tema meelismaterjaliks alumiinium ja selles ei ole midagi imelikku, sest just alumiiniumi kasutamise võimalustest dekoratiivkunstis kaitses Lilian Linnaks väitekirja. Alumiiniumi pinda oskab kunstnik suurepäraselt toonida ja emailida. Lilian Linnaks, kes nüüd on juba Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor, õpetas tulevasi kunstnikke kolmkümmend aastat järgemööda. Tema paljude õpilaste seas on lätlasi, leedulasi ja muidugi eestlasi. Esmakordselt esines Lilian Linnaks näitustel 1958. aastal ja samal aastal oli kaks tema ehet väljas ka ülemaailmsel noorsoofestivalil Viinis. Sellest ajast peale on Lilian Linnaksi teosed rännanud maailma eri paikades Peterburist Pekingini, igal pool laias ilmas, kus meie tarbekunsti on tutvustatud.