Näitused

Näitus võtab ette kümnendi, mil postsovetlike 1990ndate vaesus, kauboikapitalism ning glamuuriiha olid ühiskonnast haihtumas, kuid neoliberaalsed väärtused ei olnud veel kunstiväljal pead tõstnud.

„Metsik, kohati infantiilne, tihti tolleaegse underground-peoskeenega ühte sammu astuv nullindate mood on oma kasvatamatuse ja elujaatava hoiaku tõttu teravas kontrastis praeguse, paljuski müügile ja seeriatootmisele orienteeritud Eesti moedisainiga,“ ütleb kuraator Anne Vetik, kes valis näitusele 19 kodumaise disaineri ja brändi loomingu, mis seda perioodi kõige paremini iseloomustavad. „Ühtpidi ammutati tol perioodil kindlasti endasse Lääne suure moe trende, kuid neid töödeldi läbi väga spetsiifilise prisma, mida praegu Eesti moes kohtab harva. Rõivaste kaudu väljendati ennast kui kunstnikke, mitte ei toodetud rõivaid, et neid müüa.“

Eesti moekunstnikud ei lähtunud tol kümnendil fookusgrupi uuringutest ja ülemaailmsetest trendidest, vaid enda personaalsest maailmatunnetusest ja loomisvajadusest. Oluline platvorm, mis innustas kunstnikke tegutsema, pakkus lavalist väljundit ja ahvatlevaid auhindu, oli Maret Soomi ja Urmas Väljaotsa algatatud moekonkurss SuperNoova, mis aastatel 1998–2008 oli Eesti moeelu käivitavaks mootoriks. Žüriis oli alati koht ka väliskülalistele ning arvestatavad rahalised auhinnad andsid võitjaile võimaluse keskenduda loomingule. ERKI Moeshow elas nullindatel läbi Jaanika Terasmaa eestvedamisel võimsa renessansi, võimaldades moe- ja tekstiilitudengitel teha esimesi samme avalikul laval, koguda tuntust, leida enda ostjaid ja kandjaid. Eesti Kunstiakadeemia projekt HULA (2002–2016) lubas proovida kätt seeriamoe tootmises ja brändiloomes, seejuures liigseid piiranguid seadmata.

Näitusele jõudnud valik on vaid murdosa Eesti disainerite neil aastatel sündinud loomingust. Eelkõige oli valiku aluseks avangardsus, kunstipärasus ja uuenduslikkus, kunstniku soov ja võime murda lahti klassikalisest ilu- ja rõivanägemusest, luua või tuua Eestisse uutmoodi esteetikat ja julgus mängida endaloodud, mitte konventsionaalsete reeglite järgi.

Kuraator Anne Vetik leiab, et seda perioodi kokku võtva näituse loomine on Eesti kultuurile oluline: „Oluline sellepärast, et mood paraku ei jõua tihti muuseumisse, kuigi tegemist on kunstialaga, mis kirjeldab meie ühiskonda väga täpselt. Seetõttu on oluline moetoodangut dokumenteerida ja koguda samamoodi, nagu toimetame muude disaini- ja kunstiartefaktidega.“

Näitusega kaasneb kooliõpilastele suunatud haridusprogramm ning vestlustest ja loengutest koosnev publikuprogramm, kus esinevad näitusel osalevad disainerid.

Näitusel on väljas 19 disaineri looming: Liisi Eesmaa, Jaanus Orgusaar, Aldo Järvsoo, Anu Samarüütel-Long, HULA, Tanel Veenre, Kirill Safonov, Vassilissa Danavir, Maru Metspalu (Maru), Ivo Nikkolo, Karolin Kuusik / Tallinn Dolls, Marie Kõljalg, Aivar „Antonio“ Lätt (Anjeaned), Kris Lemsalu, Britt Samoson, Triinu Pungits, Kätlin Kaljuvee, Ester Kannelmäe, Rauno Pello.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Viru keskus, Karkat Fashion OÜ.

Kuraator: Anne Vetik
Kuraatori assistent: Hanna Aksalu
Näituse kujundus: Helen Sirp
Graafiline disain: Helene Vetik
Muusikaline kujundus: Sander Rajamäe
Video: Gert Põrk
Fotod: Kristina Kuzemko