Näitused

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis näeb Keiu Krikmanni ja Darja Popolitova kureeritud näitust „Loomulikult see ei ole nii“, mis vaatleb loomulikkuse ideed ning selle seost looduse ja inimkehaga. 

„Jätkuvalt tekitab ühiskonnas lahkhelisid küsimus, mis ikkagi on ühe või teise inimgrupi jaoks loomulik ja loomuomane, olgu juttu siis näiteks soorollidest, seksuaalsusest või muust,“ räägib Keiu Krikmann teemavaliku aktuaalsusest. 

„Eesti tarbekunstis on loodusmotiivid olnud alati olulisel kohal. Hakkasime mõtlema selle üle, milline on (tarbe)kunstis kujutatav loodus just esteetilises ja ideelises plaanis, ning sealt edasi juba looduse, keha ja loomulikkuse suhtest laiemalt.“

Sageli viidatakse loodusele ja loodusseadustele kui millelegi üdini „loomulikule“. Inimesest ja ühiskondlikest protsessidest rääkides viidatakse sõnaga „loomulik“ sageli mingile algupärasele olekule. Ometi on nii loodus kui inimene ajas muutuvad – mida peetakse loomulikuks ühel ajastul, ei pruugi seda olla enam teisel. Muutused väljenduvad muu hulgas nii inimest ümbritsevas ainelises kultuuris kui ka eneseväljendusvahendites, mille abil inimesed oma mina kujundavad – millegi loomulikuks või ebaloomulikuks nimetamine tugev ideoloogiline statement.

Näitusel osalevate kunstnike teosed panevad vaataja mõtlema sellele, kuidas ja milline võiks olla tema keha väljaspool harjumuspärast keskkonda – loodusmaastikel, kus leidub aina enam tehis- ja jääkmaterjale, kohtumisi võõrastust tekitavate materjalide ja esemete, teistsuguste identiteetide ja entiteetidega.

„Eestist valisime näitusele Sarah Nõmme, kollektiivi Sorcerer ja ka nahakunstnik Elo Järve (1939–2018). Viimane on omaette näitusepärl: Järv on vanema generatsiooni kunstnik, kuid oma väga erilise, ulmelise ja mõneti koletisliku esteetikaga on ta meid väga võlunud,“ selgitab Darja Popolitova. „Huvitav on see, et just praegu on tema tööd ka teiste kuraatorite tähelepanu äratanud. Seega on Elo Järve teosed muutunud jälle aktuaalseks ja räägivad midagi olulist just praeguses kontekstis.“

„Mulle on mitmed teosed tekitanud kummastust, kohati olnud isegi nagu pisikesed pinnud, mis on end ikka ja jälle meelde tuletanud ja mille juurde olen aastate jooksul aina tagasi tulnud. Loodan, et sama kogeb ka vaataja,“ lisab Keiu Krikmann.

Osalevaid kunstnikke paeluvad nii müüdid ja rahvapärimus kui ka tehnoloogiast lähtuvad pained ja võimalused. Eksponeeritud teosed on omamoodi kimäärid, kus põimuvad looduslik ja kunstlik materjal, kuigi alati ei ole päriselt selge, kust jookseb nendevaheline piir. Kas seesugused aksessuaarid võiksid muuta nende kandjat ning tema suhet iseendasse ja keskkonda, kus me elame?

Darja Popolitova arvab, et külastaja lahkub näituselt ilmselt veidra, võib-olla ka mõneti kõhkleva, kuid esteetiliselt rahuldatud tundega. „Ja ma ei arva, et veider on halb tunne, sest usun, et kui vaataja on oma mugavustsoonist natuke nihkunud, siis on kuraatorid oma tööd hästi teinud,“ ütleb Popolitova. 

Näituse pealkiri on laenatud transsoolise poeedi ja aktivisti Callie Gardneri (1990–2021) luulekogust. Gardner omakorda laenas selle Gertrude Steinilt.

Kunstnikud: Elo Järv, Hanna Kisch, Lokidolor, Simon Marsiglia, Sarah Nõmm, Sorcerer

Kuraatorid: Keiu Krikmann ja Darja Popolitova

Näitus jääb avatuks 11. juulini 2023.

Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mille osaks on nii vestlused kunstnikega kui ka töötoad ja kuraatorituurid eesti, vene ja inglise keeles.

 

Keiu Krikmann on kirjutaja, kuraator, tõlkija ja toimetaja. Alates 2021. aastast on ta ajakirja A Shade Colder tegevtoimetaja. Ta kuulub Tallinna rakenduskunsti triennaali korraldustiimi ning on varem töötanud projektiruumi Konstanet koordinaatori ja Eesti Kunstiakadeemia galerii galeristina. Tema viimased kuraatorinäitused on „Liiasusest ja keeldumisest“ 2020. aastal Riia kaasaegse kunsti keskuses Kim? ja 2021. aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis ning „Koolnu jalad, tekid, kangrud, muna“ 2022. aastal Tallinna Linnagaleriis.

Darja Popolitova on kunstnik, doktorant ja õppejõud Eesti Kunstiakadeemias. Oma töödes kasutab ta ehteid, digitaalseid tehnikaid ning videomeediumit. Popolitova loomingut on tunnustatud 2020. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga, 2018. aastal Kultuuriministeeriumi ja Adamson-Ericu stipendiumitega. Samuti on ta alates 2023. aastast üks kunstnikupalga saajatest.