Minu album:
Näitused
Fookus. Rüiuvaibad (25.03.2022 - 29.05.2022)
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näitus tõstab fookusesse muuseumi rüiukollektsiooni: ETDMi esimese korruse saalis on täies uhkuses eksponeeritud üle 60 rüiuvaiba kümnelt eesti tekstiilikunstnikult.
„Rüiuvaibad on lahutamatu osa põhjamaisest identiteedist,” ütleb näituse üks kuraatoritest Kai Lobjakas. „Näituse keskmes on 1960. aastatel valminud vaibad, mis moodustavad suurema osa muuseumi rüiukollektsioonist. Rüiude näol on tegu põneva lõiguga eesti tekstiilikunsti arengus, mis on täna avatud erinevateks tõlgendusteks. Oma ajatuses väärivad nad aga taasavastamist ka modernistliku kujunduskeele kandjatena Eesti tarbekunstis ja disainis.“
Tänapäeval kogub rüiu taas laiemat tähelepanu. Lihtsalt teostatava, isetegemist ning taaskasutamist toetava tehnikana on see populaarne ringmajanduse põhimõtetest lähtuvate disainerite seas, kes loovad rüiutehnikas nii moe- kui ka sisustustooteid.
Kunstilise väljendusena sai rüiuvaip Eestis tuntuks 1930. aastatel. Rüiutehnika jõudis siia Soomest, kus rüiuvaiba tegemise traditsioon ulatub tagasi 14. ja 15. sajandisse. 1950. aastate teisest poolest kujunes sellest üks eelistatumaid tekstiilitehnikaid. Pikkade narmastega, julged ja erksavärvilised rüiuvaibad kaunistasid paljusid 1960. ja 1970. aastate kodusid.
“Tehnikana andis rüiu võimaluse eristuda varasemale, vahetult sõjajärgsele ajale omasest rangusest, piirangutest ja kohustuslikest võtetest ning muutuda kujunduses vabamaks, maalilisemaks ja abstraktsemaks,” räägib Kai Lobjakas. “Visuaalselt rikkalik pärand peegeldab moodsust ja kaasaegsust 1960. aastate kunstipildis laiemalt. Publikuni jõudis see nii populaarsetel tarbekunstinäitustel kui ka ajakirjanduses ilmunud tutvustuste ja kunstnike loodud kavandite kaudu.”
Kandvaks jõuks kujunes selle tehnika viljelemisel tekstiilikunstnike tuumik, mille moodustasid Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg. 1970. aastatest pärineb sari monumentaalseid rüiuvaipu legendaarselt Bruno Tombergilt. 1980. aastate teisel poolel tõi tehnika täiesti uues võtmes näitusepilti tagasi Anna Gerretz.
Näitusel eksponeeritud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse kuuluvate vaipade valiku raskuskese asetub 1960.–1970. aastatesse, kuid ulatub ka sealt kaugemale.
„Rüiuvaibad on lahutamatu osa põhjamaisest identiteedist,” ütleb näituse üks kuraatoritest Kai Lobjakas. „Näituse keskmes on 1960. aastatel valminud vaibad, mis moodustavad suurema osa muuseumi rüiukollektsioonist. Rüiude näol on tegu põneva lõiguga eesti tekstiilikunsti arengus, mis on täna avatud erinevateks tõlgendusteks. Oma ajatuses väärivad nad aga taasavastamist ka modernistliku kujunduskeele kandjatena Eesti tarbekunstis ja disainis.“
Tänapäeval kogub rüiu taas laiemat tähelepanu. Lihtsalt teostatava, isetegemist ning taaskasutamist toetava tehnikana on see populaarne ringmajanduse põhimõtetest lähtuvate disainerite seas, kes loovad rüiutehnikas nii moe- kui ka sisustustooteid.
Kunstilise väljendusena sai rüiuvaip Eestis tuntuks 1930. aastatel. Rüiutehnika jõudis siia Soomest, kus rüiuvaiba tegemise traditsioon ulatub tagasi 14. ja 15. sajandisse. 1950. aastate teisest poolest kujunes sellest üks eelistatumaid tekstiilitehnikaid. Pikkade narmastega, julged ja erksavärvilised rüiuvaibad kaunistasid paljusid 1960. ja 1970. aastate kodusid.
“Tehnikana andis rüiu võimaluse eristuda varasemale, vahetult sõjajärgsele ajale omasest rangusest, piirangutest ja kohustuslikest võtetest ning muutuda kujunduses vabamaks, maalilisemaks ja abstraktsemaks,” räägib Kai Lobjakas. “Visuaalselt rikkalik pärand peegeldab moodsust ja kaasaegsust 1960. aastate kunstipildis laiemalt. Publikuni jõudis see nii populaarsetel tarbekunstinäitustel kui ka ajakirjanduses ilmunud tutvustuste ja kunstnike loodud kavandite kaudu.”
Kandvaks jõuks kujunes selle tehnika viljelemisel tekstiilikunstnike tuumik, mille moodustasid Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg. 1970. aastatest pärineb sari monumentaalseid rüiuvaipu legendaarselt Bruno Tombergilt. 1980. aastate teisel poolel tõi tehnika täiesti uues võtmes näitusepilti tagasi Anna Gerretz.
Näitusel eksponeeritud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse kuuluvate vaipade valiku raskuskese asetub 1960.–1970. aastatesse, kuid ulatub ka sealt kaugemale.
„Fookus“ on ETDMi näitusesari, mis keskendub mõnele pikka aega varjus olnud või alles avastatud nähtusele muuseumi kogudes.
Kujundaja: Jaana Jüris
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
Teostus: Valge Kuup
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
