Näitused

Imbi Ploompuu keraamika ja graafika (08.07.2011 - 18.09.2011)

Imbi Ploompuu (kuni 1958. aastani Karu) sündis 19. juunil 1926. aastal Tallinnas ajakirjaniku perekonnas.

Tema õpingud algasid Nõmme 6-klassilises Algkoolis ja jätkusid mainekas Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis. 1946. aastal astus ta Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mis 1952. aastal, kui Imbi Ploompuu selle keraamikuna lõpetas, kandis juba ERKI nime.

Kuid veel enne diplomini jõudmist, juba 1951. aastal, sai Imbi Ploompuust samas õppeasutuses joonistamise ja hiljem ka plastilise anatoomia õppejõud ning 1967. aastast dotsent. Üliõpilasi õpetas ta kuni 1996. aastani.

Kunstnike Liitu kuulub 1958. aastast.

Niisiis on tegu elupõlise pedagoogiga, sest pikka aega töötas kunstnik veel Tallinna Kultuuriülikoolis õpetades soovijaile joonistamise ja maalimise algtõdesid.

Imbi Ploompuu huviväli pole piirdunud vaid keraamika ja joonistamise või maalimisega. Ta on kujundanud raamatuid ja kudunud mõned põimevaibad, ent küllalt kaaluka osa tema elutööst moodustavad minigraafika, eksliibrised ja joonistused.

Tema mitmekülgsust on ka vääriliselt tunnustatud.

1962. aastal sai ta Praha keraamikanäituselt hõbemedali.

Kolm diplomit pärinevad Łodži minigraafikanäituselt (1981), Frederikshavni eksliibrisenäituselt (1983) ja Lubini minigraafikabiennaalilt (1987).

Kui 1950. aastatel tegutses Imbi Ploompuu peamiselt portselanmaali vallas ja kujundas vastavalt ajastu vaimule mitmeid suuremõõtmelisi keraamilisi pannoosid, siis 1960. aastatest alates kuni 1990. aastateni on kunstnikku paelunud erinevate õõnesvormide, peamiselt vaaside pinnafaktuuri kätketud võimalused, loodus ja loodu kogu oma ürgjõulises tähendusrikkuses. Tema keraamikat iseloomustab 1970. aastatest alates nii tüüpiline imbiploompuulik faktuursus, mis on vastavalt kunstniku soovile kas jämedam või õrnem ja õhulisem. Käsitsi modelleeritud paksuseinalisi anumaid, peamiselt vaase, ilmestab enamasti loodusest leitud detail. Tema töödes, nii materjalipõhises ja seega juba oma loomult asisemas keraamikas kui ka kujutavas kunstis on sageli tallel leebet südamlikku romantilisust.

Kunstniku graafika peen tundlik detailirikkus võimaldab gemmi kompaktsusega pisikesele pinnale kätkeda intensiivset sõnumit, mis tähelepanelikumat vaatajat endasse korduvalt süüvima sunnib.

Kuigi nõukogude okupatsiooni aegset põlvkonda püüti võõrutada omatahtsi valjusti mõtlemisest (Imbi Ploompuud otse tsiteerides: „Tarkus tuli: suu on söömiseks, mitte rääkimiseks!”), on meil tegu kunstnikuga, kes kõneleb meeliköitvalt ühteaegu vähemalt kahes kunstidialektis – keraamikas ja graafikas.

Sellest ei suutnud teda võõrutada ka suur pedagoogiline koormus.

Nüüd, vahetult pärast Imbi Ploompuu 85. sünnipäeva, jääb üle vaid tänutähes liituda tema kunsti austajate ja õpilaste arvuka ringi parimate soovidega.

Kuraator: Airi Ligi