Minu album:
Näitused
Järjehoidja (02.06.2005 - 09.10.2005)
Nahk kui inimesele ehk kõige lähemal asuvaid materjale on teeninud inimkonda aastatuhandeid. Ka Eestis on nahatöö olnud aastakümneid ülipopulaarne. Juba 1920. aastatel läks meie nahatöö Euroopa turule ja peagi kuulusid Eduard Taska firma luksuslikud nahkesemed – köited, kirjaplokid, kirjutuslaua garnituurid, käe- ja rahakotid Eesti tuntumate eksportkaupade hulka. Paljudes kodudes leidub veel tänapäevalgi nahkköiteid, auaadresse, karpe, raamatu- ja märkmikuümbriseid jpm, mis pärinevad kui just mitte kunstniku unikaalloomingust, siis vähemalt kombinaadi ARS toodangust. Aegapidi on eesti nahakunstis kinnistunud sellised märksõnad nagu pilt, iste, laud, kott, valgusti, kinnas, saabas, vaip või matt, mis räägivad nahakunsti uuest funktsioonist ruumikujundajana.
Mis on täna varasemast teisiti, mida on muutumised säästnud või uuel viisil nägema õpetanud, kas uus sajand on toonud endaga kaasa ka midagi oluliselt uut? Selles püüabki „Järjehoidja” järje peale jõuda.
Kokku eksponeeritakse autoreid poolesaja ringis, päris uued tööd kannavad aastanumbrit 2005. Põhiosa eksponaatidest pärineb muuseumi enda kollektsioonist, oma umbes 1700 esemega on see Eesti suurim nahakunsti kogu. Lisaks saab näha nii erakogudesse kui autoritele kuuluvaid töid ning Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgema Kunstikooli nahakunsti osakonna üliõpilaste huvitavamaid saavutusi.
Selginemisele aitab ehk omajagu kaasa raamatu ja köite tähenduse üle mõtisklev filmiprogramm. (Maya Yonesho „Üks uks” ja Pille Kivihalli, Tiina Piisangu ning Maarja Unduski tegemisi valgustav „Ecce libri”.)
Kuraator: Airi Ligi
Kujundaja: Siiri Nõva
