Näitused

Näitusel “Klassikud. Ivo Lill”, kus on eksponeeritud üle 150 legendaarse klaasikunstniku monumentaalse teose, teiste hulgas ka seitse silmapaistvat seinaplaati.
 
“Kui vaadata Lille loomingut ühtse tervikuna, siis tekib tunne, nagu oleks ta avastanud klaasi sisemise koodi, kord-korralt luues midagi, mida ei usuks võimalikuks,” ütleb näituse kuraator Merike Alber. “Tema suhe klaasiga oli väga isiklik, oma tahte peale sundimise asemel eelistas ta koostööd.”
 
Alber kirjeldab Ivo Lille (1953–2019) kui omapäi uitajat eesti klaasikunstis. Lill ei tegelenud tarbevormiga, huvi visuaalkunsti vastu suunas teda looma teoseid, mis on oma olemuselt skulptuurid. Lille loomingulise pärandi suurust on isegi raske hinnata. Ta debüteeris klaasist seinaplaatidega aastal 1985, olles ainus eesti klaasikunstnik, kes pannoosid on teinud. Juba 1988. aastal saabus rahvusvaheline edu Nový Bori klaasisümpoosionil, mis avas ukse paljudele näitustele maailma eri paigus, mille tulemusena on Lille tööd jõudnud nii Euroopa kui USA klaasimuuseumitesse ja erakogudesse. 2013. aastal valiti ta ka Venemaa Kunstide Akadeemia auliikmeks. 

 
Näitusel eksponeeritud tööd on pärit ETDMi kogust ning autori perekonna omandist, neist varaseim on “Roheline torn” (1986) ja kõige hilisem töö “Mullid” (2019).
 
Ivo Lille edu aluseks on peetud tehnikate sügavat tundmist. Valinud oma maailma visualiseerimiseks klaasi külmtöötlustehnoloogia, valis ta ka paratamatult sellega kaasas käiva füüsiliselt raske ja aeganõudva tööprotsessi. Vaevarikka töö tulemusel aga sündis särav, valgust murdev ja peegeldav, vaataja pilku enesesse neelav kunstiteos.
 
“Ei ole mingit kahtlust, et ta oli oma ala käsitööline selle kõige paremas tähenduses, ent hingestatud tulemused andis ikka eelkõige idee ja kunstiline nägemus,” ütleb Alber.
 
ETDMi esimese korruse näitusesaalis avaneval näitusel mängib Lille peensuseni komponeeritud vormimängude, geomeetria ja optiliste efektide kõrval olulist rolli vesi.
 
“Kõige enam tiivustab mind aga valguse ja vee dünaamilisus, millel pole algust ega lõppu – vaid teekond igavikku,” on Ivo Lill ise öelnud autoriraamatus “Ivo Lill. Cool Glass” (2015). ”Voolava vee heli lubab mul tunda end kõiksuse väikese osana ja kuulata aja kulgemist. Mere muutlik meel, lõputu avarus ja raugematu kohin teevad ärevaks, jõe vulin mõjub turvaliselt ja järve vaikus juhatab süvenema.”
 

Näitusesari „Klassikud“ toimub aastast 2000 ning selle kaudu tutvustatakse huvilistele pikka aega tegutsenud Eesti kunstnikke, kelle looming on olnud märgiline ja silmapaistev nii üksikute teostena kui tervikuna.
 
Näituse kuraator: Merike Alber
Kaaskuraator ja konsultant: Irene Lill
Näituse kujundaja: Maret Kukkur
Valguskujundus: Airi Eras, Teet Orupõld
Näituse produktsioon: Valge Kuup Stuudio
Graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Refiner Translations
Fotograaf: Ülo Josing
Näituse meeskond muuseumis: Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner, Silvia Pärmann, Helen Adamson
 
Erilised tänud: Irene Lill ja kunstniku perekond, Eve Koha, Jüri Kermik, Katrin Josing
 
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital