Minu album:
Näitused
Hajutatud valgus / Hajavaloa III. Soome klaasikunstnike rühmitus Hajavalo (20.11.2004 - 16.01.2005)
Kõik Hajavalo rühmituse liikmed (Liisa Ikävalko, Päivi Kekäläinen, Esko Kurvinen, Riikka Latva-Somppi ja Anna Schroderus) töötavad iseseisvate klaasikunstnikena ja on osalenud paljudel isik- ja grupinäitustel nii Soomes kui mujal ning tegelenud süvitsi oma eriala õpetamise ja teadustööga. Neid kõiki ühendab vähemalt kolm asjaolu: nad on sündinud 1960. aastatel, lõpetanud Taideteollise Korkeakoulu ja alustanud 1990-ndatel iseseisvat loometeed. Igaüks neist töötleb klaasi omanäoliselt, kasutades erinevaid tehnikaid, nende hulgas puhumist, pâte de verre tehnikat, sulatust ja erinevaid pinnatöötlemise võtteid. Muuseumis eksponeeritavad teosed on enamasti valminud viimasel kahel aastal. Seekordne esitlus on Hajavalo rühmituse kolmas ühisnäitus (Hajavaloa – Jävenpäätalo, Soome, 2002; Hajavaloa II – Suomen Lasimuseo, Riihimäki, Soome, 2003).
Kunstnikest:
Liisa Ikävalko eelistab peamiselt aeganõudvaid klaasitehnikaid. Vormi loomine ja graveerimine nõuab keskendumist ja enese väljalülitamisoskust. Uutes töödes kinnitab kunstnik fotokoopia klaasi pinnale. Teemade ringiks argiste pisiasjade lähivaatlused.
Päivi Kekäläise jaoks on tema teoste valmimisprotsess ja lõpptulemus võrdselt olulise tähtsusega. Samal ajal kui käed vormivad soonilisi, orgaanilise iseloomuga vorme, järgivad mõtted mälestusi valguse ja varju mänge suvepäeval, hetki merel – ning seegi kajastub materjalis. Kui savimudelist võetud vormile kantakse klaasipuru (pâte de verre) ja see ahjus sulatatakse, toimub metamorfoos: tiine vorm vahetub õrna ja läbikumava vastu.
Esko Kurvinen seob puhutud klaasi valatud vormidega. Esemete pinnale on pulveriseeritud värvilist klaasipuru, mis on vaid osaliselt kinni sulatatud. Sel viisil tekkinud pind jääb meenutama sulavat klaasi. Töödes on hoomatav arheoloogide poolt merest või maapõuest päevavalgele toodud vanade klaasesemete koredust.
Riikka Latva-Somppi tegeleb puhutud klaasi külmtöötlemisega. Graveering kirgaste klaasesemete pinna all meenutab vana pitslina, puusüüd või karusnahka. Koos klaasiga kasutab kunstnik teistki materjali; kunstniku lehtkullatud klaaspall lebab pehmel valgel padjal meenutades rahulikku und või vastupidi – magamata ööd.
Anna Schroderuse puhutud esemetes näeb jälgi, mis annavad märku inimese tööst ja kohalolust. Tähnid, spiraalid ja pintslitõmbed juhatavad vanade mänguasjade või tsirkusetelgi värvilisse võlumaailma. Metallfooliumi juhuslik rebenemine ja liuglemine klaasil jutustab sama lugu nagu vanalt ukselt värvi pudenemine või jääpankade kevadine hajumine meres ning nende aeglane sulamine läbipaistvateks siidipaberitükikesteks.
